
Mürgitatud loodus toob meile hääletu kevade, rünnakud vanade inimeste vastu aga rõõmutu ühiskonna.
Jah, vanade inimeste hulk suureneb ja see ei ole lihtsalt
pensionisüsteemi probleem, vaid terve kompleks sotsiaalelu
valukohti. Eestis käib diskussioon valdavalt selle üle, et
peamiselt noortele tuleks anda valimistel lisahääli
(hääleõigus lastele). Kuid sama hästi võiksime vanadelt
lihtsalt hääled ära võtta. Ütleme, et üle 70-aastastele aitab
otsustamisest. Noored teavad ju paremini, mis on
ühiskonnale ja vanadele hea. Aga kas ikka teavad?
Kes näevad paremini poliitikat läbi – kas noored või
vanad? Kaldun arvama, et vanemad inimesed tänu oma
elukogemusele. Noori saab märksa lihtsamalt hullutada kui
vanu.
Milles seisneb vanade inimeste „süü”? Ilmselt selles, et
nad on vaesed. Eestis on vanaduspensionid sedavõrd väiksed, et
oleme kogu Euroopa Liidus selle näitajaga punaseks
laternaks. Vaesus võimaldab osa pensionäre ära osta kas 500, 700
või 1000 krooniga aastas. Mõned ostavad hääle vaid pudeli
viina eest.
Kuhu saadud pensionilisa vanadel kulub? Peamiselt
kolmele kuluartiklile: oma lapsed või lapselapsed, üür,
arstimid. Toidukulu on seejuures tühine. Muide, 90% Eesti
elanikest on seisukohal, et vanemate ja vanavanemate
rahaline abi on noortele peredele suureks toeks (siin ja
edaspidi andmed Saar Polli märtsi lõpus tehtud uuringu
tulemustest – toim). Kõnelemata muidugi lastehoiuabist, mis
kulub kõigile noortele ära.
Tehniline lõhe
Vanu inimesi peetakse tihtipeale ajast ja arust
inimesteks, kes mitte midagi ei jaga. Millel see arvamus
põhineb? Ehk sellel, et kõik vanemad inimesed ei ole alati
uusima tehnikaga kursis ja neil on säilinud mõned eetilised
ja konservatiivsed põhimõtted (näiteks: võlg on võõra oma). Meie
eakate häda seisneb tihtipeale tehnikaalases suutmatuses.
Kui sa oled terve oma elu elanud nõnda, et sule või pastakaga
said oma asjad aetud ja sa ei ole pidanud kirjutusmasinat
kunagi kasutama (Vene ajal oli kirjutusmasinaid pea võimatu
saada ning olemasolevad olid KGB-s arvel), siis kuidas sa
hakkad järsku 60-aastasena klaviatuuri selgeks õppima ning
arvutiga suhtlema? Ja veel: kui tahad koju internetti, siis
lao maal elades igas kuus vähemalt 300 krooni lauale. Päris suur
summa, mida tuleks piskust pensionist näpistada. Noored
peavad vanakesi sellest aspektist saamatuteks. Nad ei
allkirjasta oma kirju digitaalselt, ei käi Facebookis ega
Youtube’is, helistavad arstile, et vastuvõtuaega kinni
panna, selle asemel et ise internetis see toiming ära teha
jms.
Võib-olla üks olulisi põhjusi, miks on tekkinud
alateadlik vanade inimeste tõrjumine, seostub riigipoolse
väikese abiga neile, kes peavad hoolitsema perekonna
vanemate inimeste eest. Eestis on vaid 17% inimestest
seisukohal, et meil on piisavalt sotsiaalseid teenuseid, mis
võimaldaksid vanematel inimestel jääda oma koju elama. See on
Euroopa Liidu riikide hulgas kõige madalam näitaja.
Noortel ja vanematel inimestel on tõepoolest erinevad
lootused ja hirmud. Vanemad inimesed tunnetavad Eesti
vabaduse maitset teisiti kui noored. Ühed teavad, kui habras
on see nähtus, teised aga ei teagi oma kogemustele toetudes,
et eksisteerida võiks midagi muud. Põhjus, miks arvatakse, et
noored ja vanad on põhimõtteliselt eri seisukohtadel, seisneb
selleski, et umbes poolte küsitletute arvates puuduvad
võimalused noorte ja vanade kokkusaamiseks,
mõttevahetuseks. Ajakirjandus näitab üldjuhul vaid väikest
agressiivset rühma vanu inimesi, kes aeg-ajalt võitlevad
pikettidel oma pensionide eest. See loobki negatiivse fooni
eaka kuvandile. Tõepoolest, pikettijate riietus ei vasta
catwalk’i nõudmistele ja nende nägu ei kata moodsad
kreemid-määrded. Kas nad on seepärast meist halvemad kui
lobekeelsed PR-neidised?
Mure perede pärast
Elupraktika näitab, et vanemate inimeste
empaatiavõime noorte inimeste suhtes on üldjuhul suurem kui
vastupidi. See on ka loomulik, sest vanemad inimesed on
kunagi olnud noored ja sellega kaasnevad rõõmud-mured on
neile tuttavad, noored aga pole veel vanaks saanud ning seetõttu
mõistavad paratamatult vanemate inimeste probleeme
kehvemini. Arvamusküsitlused on näidanud, et vanemad
inimesed ei tunne mitte sugugi kõige suuremat muret oma
pensionide, vaid hoopistükkis väikelastega perede
majandusliku olukorra pärast.
Kartust, et pensionäride arvukuse tõttu valijaskonnas
arvestatakse vähem noorte vajadusi, jagab Eestis 38%
elanikest. Kas see suhtarv on väike või suur, sõltub juba arvaja
maitsest.
Arvan, et seni, kuni Eesti seadusandjad ei ole
võimelised võtma vastu seadust, et pensionärid, kes on üles
kasvatanud mitu last või kelle peres on olnud kasvatada
puudega laps, saaksid suuremat pensioni kui üksikult elavad
inimesed, ei tohiks minna ka pensionäride häälte kallale. Kui
on vajadus tasakaalustatud seisukohtade järele, siis võiks
hääletamisõiguse anda ka 16–17-aastastele. Huvitav oleks ka
teada, kellele lastega peredest antaks lisahääled, kas isale
või emale. Kas nemad siis tõemeeli esindavad lapsi?
Demokraatia mõistmisega on Eestis midagi tõsiselt lahti. Või
on kogu diskussioon üles võetud taas selleks, et vähendada
Savisaare fenomeni poliitikas?
Inimeste arvamused vanade inimeste kohta on
vastuolulised. Ühelt poolt ollakse nõus sellega, et vanemate
inimeste arvukus vähendab noorte inimeste vajadustele
tähelepanu pööramist, kuid teisalt arvab tervelt 75% Eesti
elanikest, et valitsus peab leidma rohkem raha pensionideks
ja vanurite hooldamiseks. Euroopa Liidus tervikuna toetab
antud seisukohta aga veelgi rohkem inimesi – 84%. Kusjuures
noorte hulgas leidub selle seisukoha toetajaid peaaegu sama
palju kui eakate seas. Otsigem lahendusi mitte eakate rolli
või pensione vähendades, vaid aru pidades, kuidas saaks kogu
ühiskond oma elust rõõmu tunda.
Kommentaarid: 0