Nii kiiresti tegudeni siiski ilmselt ei jõuta ja parem ongi. Pidagem hetkeks aru ja vaadelgem veel kord põhjendusi, mis on esitatud idee kaitseks. 

Öeldakse, et laste õigus häälele tuleneb põhiseadusest, mille kohaselt kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas. Eks ole ju lapsedki osa rahvast? Samas sätestab põhiseadus, et rahvas teostab kõrgeimat riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu (§ 56). Teisisõnu ei pruugi rahvas kui ideeline suurus ja hääleõiguslik kodanikkond kattuda. Samamoodi nagu parlamendiliige ei esinda üksnes oma valijaid, vaid kogu rahvast, ei anna ka üksik hääleõiguslik kodanik häält üksnes iseenda eest. Valimiste kaudu teostub rahva kui terviku, sh laste kõrgeim võim.     

Hea küll, need on pigem teoreetilised kaalutlused. Ega idee autorid ei tahagi lapsi endid valimisurnide juurde sappa saata. Hääleõigust teostaksid ikka vanemad. Kuid kas hääleõiguse puhul on mõttekas lahutada õiguse omamine ja teostamine? Kui näiteks lapsele kuulub maja, siis võib omandiõigust teostada tema ema, sellisel juhul on aga lapse ja vanemate huvid vähemalt põhimõtteliselt eristatavad ja võõra õiguse teostamisel ei tohi vanemad lähtuda mitte enda, vaid lapse huvidest. Hääleõiguse puhul on aga selline eristus üsna mõttetu. Raske on kujutleda, et vanem otsustab: ise hääletan erakonna A poolt, lapse hääle annan aga erakonnale B, sest nemad mõtlevad rohkem tulevikule. Pigem otsustatakse paternalistlikus vaimus, et mis on hea ühele, on seda ka teisele, ja vanemate eelistatud erakond saab lisaks laste hääled. Võib-olla isegi vastu laste endi tahtmist. 

Kui laps ei ole nõus

Tõepoolest, mis juhtub, kui laps ei ole vanemate valikuga nõus? Siis satutakse ummikusse. Kui lapse protesti ei arvestata, näib vanemate valikule lapse hääleõiguse teostamise sildi panek üsna õõnes. Kui aga sellisel juhul jääb peale lapse eelistus, tekib küsimus: miks ei võiks laps juba kohe ise hääletada? Ja mis saab, kui vanemad ei suuda kokku leppida, mis on nende ühisele võsule poliitilises mõttes kasulik? Kas lapse hääl jagatakse siis kahe teineteist vaenava erakonna vahel pooleks või tõstetakse laps Saalomoni kombel vahekohtuniku toolile, et ta otsustaks, kes on tema tärkavaid poliitilisi eelistusi paremini tajunud? Viimasel juhul ei saa mööda küsimusest, miks siis mitte juba laps kohe ise valimisjaoskonda sõidutada ja valimisurni juurde upitada. 

Kui lapsi endid asjasse siiski ei segata, tuleks neile hääleõiguse andmise ideed nimetada õige nimega – lapsevanematele lisahäälte andmiseks. See on aga hoopis teine debatt, kuhu pole mõtet segada põhiseaduse kõlavaid vormeleid. Öelda, et lapsevanemad „teostavad” kellegi teise hääleõigust, ainult segab vett. Küsigem pigem otse: kas alla 18-aastaste laste vanemate hääl peaks kaaluma rohkem kui teiste oma? Idee autorid ütlevad, et peaks, kuna neil on rohkem kaalul ja seega mõtlevad nad häält andes mitu korda – mida rohkem lapsi, seda enam – ja annavad oma hääle vastutustundlikumalt. Väikest pensionilisa nad igatahes tulevaste põlvede arvel jahtima ei lähe. Ehk tõesti, kuid kas nii väites ei eeldata põhjendamatult, et eakatel on kombeks saboteerida vastutustundlikku valimist? Vahest ei ole päris sisutud põhiseaduse sõnad, mille kohaselt teostavad hääleõiguslikud kodanikud mitte ainult iseenda, vaid kogu rahva kõrgeimat võimu. Ei ole ju võimatu, et lasteta inimene valib erakonna, kes lubab positiivsemat iivet ja enam lasteaiakohti! Ehk võib isegi väita, et enamik inimesi ei kaalu oma häält sama egoistlikult ja strateegiliselt kui seda tehti Püha Rooma riigi keisri valimisel või kuulu järgi Tallinna linnavolikogus?

Üks inimene, üks hääl

Lapsevanemate hääle mitmekordistamise idee kisub meid libedale pinnale, sest avab ukse küsimusele: mis on kellegi hääl väärt? Vastutustundlikkuse argumendil on pikk ja õpetlik ajalugu. Sellega on põhjendatud hääle andmist vaid jõukatele – vaestel pole ju midagi kaotada ja seetõttu pole neil midagi varade lühinägeliku ümberjaotamise vastu. Prantsuse revolutsiooni ajal jäid säärastel põhjendustel valimisõiguseta passiivseteks kodanikeks naised ja koduteenijad. Tänapäeval võiks sama mustri järgi anda rohkem hääli haritumatele, kes peaksid oskama paremini hinnata poliitiliste otsuste tagajärgi. Võib-olla aitaks see meil harimata rahva sabotaaži kiuste liikuda kiiremini teadmistepõhise ühiskonna poole, kus kõik on haritud ja mitmekordselt hääleõiguslikud? 

Või siiski mitte? Tänapäevaste demokraatiate põhimõte „Üks inimene, üks hääl” pole formaalne igand, mis on lipsanud läbi valgustusajastu kriitikasõelast. Vastupidi, see on sisuliselt hästi põhjendatud reegel, mille kohaselt ei arvestata hääli lugedes sisulisi kaalutlusi. Neis demokraatiates, millega meil meeldib ennast võrrelda, arvestatakse seda, mis on kellelegi hea või mida keegi eelistab, mitte häälte kokku lugemisel, vaid häälte andmisel. Sellest tavast ei tohiks uisapäisa loobuda. Isegi siis, kui mängus on lapsed. 

Allikas EPL: http://www.epl.ee/artikkel/472875