21 aastat tagasi laulis Toomas Lunge Justamendiga «Maa tuleb täita lastega, maa oma enda lastega...». Meie perre sündis siis Leelo - laulva revolutsiooni laps. Sündivus oli laineharjal, hoidsime ühte ja vaba Eesti nimel oli kogu Eestimaa rahvas valmis sööma kartulikoori. See, et seoses majandusraskustega praegu ajutiselt umbes neid söömegi, on mööduv. Aga demograafiline auk, kuhu oleme kukkumas, võib meid vaatamata masu möödumisele välja suretada. Kõrgepalgalistel pole motiivi karjääri sünnitamisega hakkida, madalapalgalistel ei ole võimalusi - mõlemal on ebakindlus, sest inimesed ei suuda meie riigis mõjutada protsesse. Ajakirjanik Andrei Hvostov kutsus kevadiste mõttetalgute ühe nutikama ideena loodud liikumises Noor Eesti andma lastele valimistel hääl, mis sunniks poliitikuid lubadusi jagades tulevikku vaatama.

Lahendada on vaja kaks «pisiasja»: et meile sünniks rohkem lapsi ja et riigi jätkusuutlikkust kandvad otsused ei oleks kaldu selles suunas, mida eluõhtulised eelistaksid. Ma ei vihka vanureid - varsti olen ise üks nendest! Aga riigi juhtimine ja häälestatus peab olema suunatud homsesse, mitte eilsesse. Kõige valjemini peab kõlama noorte, lastega pere hääl.
Ehk tuleks tõesti valimisõigus antaks ka alla 18-aastastele, nii et nende valimisõigust kasutaksid nende vanemad või hooldajad. Mõistetavalt suhtuvad poliitikud sellesse ettevaatlikult: äkki koguneb liiga palju hääli täiesti sobimatute perede kätte? Äkki muutukski kogu erakondade vahekord tundmatuseni, sest selge pilgu ja klaari tunnetusega lapsed näevad vale läbi - ja neil pole veel rutiinseid harjumusi, mis pimestavad-juhistavad endale vaenlast juhiks valima.

Ent siis muutuksid ka valimisloosungid laste hääli püüdvaks - seega ka vastutus hajuks ühtlaselt nagu investeering demokraatiasse. Küllap arvati ka sada aastat tagasi, et milleks naistele valimisõigus, nad on ju emotsionaalselt mõjutatavamad ja käituvad ettearvamatult. Samas pole kunagi vanurite arvamuse õigsuses kaheldud. Mis siis, et nad kannavad kaasa iganenud mudeleid ja seisukohti. Hoolikad ja aktiivsed pensionärid käivad tublilt alati valimas, müües oma hääle populistlikult jagatud mõnesaja krooni eest, olles manipuleeritavad ja soodustades lühinägelikku poliitikat.

Teatud eas ja tervislikus seisundis muutuvad ka vanurid eestkostet vajavateks. Ega asjata hüüa noored haritlased seoses valimistega avalikult tribüünilt: hoidke oma vanaemal silm peal! Sellegipoolest säilib neil hääletusõigus ka suisa seniilseina, sest demokraatlikus riigis on kodanikud võrdsed, kuigi jah, 100-aastane on hääleõiguslik, 17-aastane mitte... 

Hääl lapsele

Võimalus oleks valimisiga muuta kahest otsast: noorematele alates 16. eluaastast ja eakamatele kuni 70. eluaastani. Kas aga 16-aastastel on vajadust üldse poliitikast huvi tunda ja kuidas seda huvi nii noortes tekitada ja edasi arendada? «Ära tembuta, väike Kati, ütle ometi issile, milline on sinu erakondlik eelistus - kas see prillide ja habemega tore mees või hoopis muheda jutuga onu Tartust?» 
Tegelikult muidugi valiksid laste asemel vanemad - ja mida rohkem on lapsi, seda rohkem hääli, seega läheks rahva hääl nende tublide ja elutervete inimeste kätte, kes on julgenud ja jaksanud lapsi saada!

Praegune valimisõigus on fikseeritud põhiseaduses § 57: «Hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud 18 aastat vanaks. Hääleõiguslik ei ole Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks» - seega ei saaks keegi abstraktseid lisahääli, sest lapse eest lihtsalt hääletaks lapsevanem.

Vanemad võtavad ju pidevalt oma laste eest otsuseid vastu, valides lasteaia, kooli, toidu, riietuse jne. 10-aastase nimel võib olla auto, kuid juhtida ei või, kuna juhiluba antakse alles 18-aastaselt, aga vanemad võivad tema autoga sõita, nii nagu vanemad otsustavad ka lastele pärandatud kinnisvara ja raha kasutust. Nii saaksime ka laste häältega sõita ja neile saadikut valida.

Valitaks aga ilmselt need parteid, kelle tähelepanu on perepoliitikal, kelle prioriteedid on lastekesksemad. Põhiseadust muudetakse vaid erandkorras, tuleviku eesmärkide saavutamiseks - aga Eesti riigi areng ongi ju sedavõrd tasakaalust väljas ja õhtu poole kummargil, et olukorda peabki muutma valijaskonna noorendamisega.
Poliitikute tehtud otsused puudutavad lapsi ju kõige otsesemalt. Meie lapsed ju hakkavad elama ühiskonnas, mida praegune valitsus kujundab.

Liikumine Noor Eesti ja paljud teised räägivad, et lastele valimisõiguse andmine ei maksa riigile midagi, kuid väärtustaks samal ajal ühtviisi kõiki lastega peresid, nii vaeseid kui rikkaid. Mõlemad pered oleksid õigustatult võrdselt prioriteetsed, sest vanematel on võimalik anda oma hääled just nendele poliitilistele jõududele, kelle jaoks lapsed ja nende turvaliselt õnnelik tulevik on eelistuseks ning eestlasi ei ähvardaks raugastumine ja sellele järgnev vaikne väljasuremine.

Teistpidi võib aga küsida, kas tõesti lastega vanemad hääletaksid targemalt kui lastetud ehk kas ilma lasteta vanemad ei tea, kuidas maailma asjad käivad? Elu jätkamine iseloomustab inimesi. Tähtis on ka vastutus valimistulemuste eest. Eestis on umbes 250 000 alaealist, kelle huvid ei ole parlamendis esindatud. 
Kui paljulapselised väikese haridustasemega pereemad hakkavad kuue kuni üheksa lapse nimel hääletama, avaldub see tõenäoliselt valimistulemustes, sest paljulapselisus suhestub meil pöördvõrdeliselt haridustasemega. Haridus aga ei ole antud juhul ilmtingimatu garantii maailma asjade mõistmiseks. Inimlik arukus oleks ikkagi elutervemalt esindatud.

Apoliitiline ümarlaud

Teine võimalik lahendus oleks pensioni suurus laste arvu järgi, mis oleks õiglane ja realiseeritav, see tõstaks noored pered õigustatult eelisseisundisse. Kellel lapsi ei ole, see saab raha paigutada investeeringutesse (fondid, pensionisambad jne). See oleks samuti lahendus pääsemaks negatiivseid emotsioone tekitavast lastetusmaksust. Keegi ei hakka tegema lapsi pensioni pärast, kuid noor pere tunnetaks, et ühiskond väärtustab lapsi ja hoolitseb lapsevanema eest ka tulevikus. Seega: üks täisealine inimene, üks hääl - tulemus konkreetsem.

Otstarbekas oleks enne põhiseaduse muutmise plaane alustada laste kaitsmist ja noorte perede mõjukuse suurendamist apoliitiliselt, nii et määravad otsused tehtaks spetsialistide poolt, kes sõnaõiguslikus ümarlauas oma ideed täitevvõimule edastaks. Poliitiline erakond aga, kes ei võta laste heaolu ja haridussüsteemi parandamist oma prioriteetide hulka, põrugu valimistel.

Keegi meist ei kahtle, lapsed on väärt õnne!

Allikas Postimees, http://www.postimees.ee/?id=140219